Nimelt veetsime Brigitaga paar päeva Perthis. Esimesel päeval olin kuidagi tusane, vist väimus, kuid järgmisel päeval paistis jälle päikene ja tunnen ennast suurepäraselt. On ikka kahju küll, et Brigital on sõbranna kes vahel on nii tusane. Nagu mu emme ütleb, siis must uss on perses - ja nii ongi!
"Stress-shoppingu" kohta mainin nii palju, et meil siin ilmad külmad, kuid suutsin endale järjekordselt paar ilusat kleiti osta... kus on naiste mõistus kui nad poodi satuvad? Maailma totu olen! Aga mis sellest, peaasi et õnnelik!
Williamsist ja oma töökohast ei ole ma nüüdseks juba umbes 1,5kuud sõnagi kirjutanud... teist raamatut " Ave ja Austraalia" vist ei tulegi? No jah, on kuidagi nii läinud, et kõike muud on teha kui blogistada.
Mul on hirmus probleem lühikirjelduste andmises, kuid annan nüüd endast parima, et paari sõnaga oma elu kirjeldada.
Elame Brigitaga Williamsi nimelises väikelinnas mis on u 160km Perthist Albany poole. Päevad on seal suht päikeselised ja tuulised, kuid ööd on külmad....väga külmad! pakun, et nii 10c sooja. Jagame maja veel 3 tüdrukuga (1 saksa ja 1 uus-meremaa tüdruk on juba vahepeal lahkunud) ja külmetame. Soojustust ega kütet majal ei ole. Tekke ja patju ei ole. Igaüks on need kuskilt saanud nagu meiegi. Minul õnnestus ka saada elektritekk, seega minu voodi on kõige soojem! Lausa nii soe, et vahel on lausa ohtlik - põis võib keema minna. Töötame me umbes 40h nädalas (võiks rohkem). Mina olen köögis abiline ja Brigita tegutseb kassas. Nüüd viimasel kahel päeval pandi ka mind kassasse, et teaksin mida teha, kui ees tüdrukutel kiire on ja neil abi vaja. Ja kus ma siis töötan? BP Williams Roadhouseis. See on selline bensujaam-restoran vms...päeval saab sealt igasugust junk-foodi ja õhtul saab korraliku pubisöögi kõhutäie. Minu tööks on võileibade ja wrappide tegemine, kokale salatitaldrikute ettevalmistamine, koristamine, hakkimine, burgeritele salati lisamine, puhaste rätikute kokku lappimine, puuvilja salatite tegemine, kohvi joomine ja lisaks olen veel kolmveerand kohaga nõudepesumasin. Selline lugu siis! Töö on ok, töökaaslased on hästi toredad, ülemus on ok, välja arvatud fakt, et ta on natukene perv...ohutu perv. Aga saab hakkama.
Meie maja asub umbes 7min kiire jalutuskäigu kaugusel.
Üldjuhul lõikame ja läheme üle karjamaa, hiilime lammaste vahelt. Tüdrukud on kõik ok, va üks kes on laisk, ei korista ja kellest me eriti aru ei saa...et kas ta on ikka tore või ei. Minule tundub ta kui tüdruk, kes tahab kõikidele meeldida, seega ta ei ole kunagi tema ise ja raske on temast aru saada. Ühesõnaga mõni pinge on meil ka majas. Üks Iiri tüdruk on meie lemmik. Tema on vanem, üle 30 natukene ja sai ülemuselt Sponsorshipi. Temaga klapib minul ja Birigital kõige rohkem. teised tüdrukud on kõik 21-24 ja võib öelda, et vanusevahe annab ikka tunda. Tunneme, et meil nagu tehtud juba kõik asjad ja ei tunne enam teatud asjadest rõõmu... aga äkki võiks? Peaksime neilt vist õppima, et taas noored ja vallatud olla:)Siin linnas on siis 3 bensukat (nii palju, sest see on suurte maanteede peamine ristumiskoht). Ühes bensukas töötavad veel eestlased - neid seal mingi 4 äkki...täpselt ei teagi. Kolme olen näinud ainult. Siis on siin veel eestlaseid, üks paarikene, üks energiline neiu ja Kaido. Nendega oleme eestlastest kõige rohkem suhelnud. Kaidoga kohtumine oli kõige toredam. Juhuslikult pubis läksin siis eesti nurgaga tutvust tegema ja leidsin sealt Kaido. Kaidot siis ei tea? No blondi poissi ikka teate ju? :D Lugu nii, et ma tegelikult teadsin Kaidot ja tema mind... ainult me ei olnud veel kunagi teadlikult kohtunud. Kui ma Avega Austraaliasse tulin, siis Perthis saime tuttavaks Tauriga (kelle blogi ma salaja lugesin) ja siis tema rääkis meile hästi palju Kaidost ja blondist poisist, kes Anissa (Aussijobs) lemmikud ja saavad igasuguseid toredaid tööotsi. Ja siis me isegi nägime neid ükskord linnas...nii vilksamisi, möödaminnes. Ühesõnaga ma teadsin neid poisse. Ja nüüd 1,5 aastat hiljem saan siis lõpuks Kaidoga kokku, oli ikka pikk ootamine...aga jah, naljakas on see, et kui Kaido end tutvustas, siis ma kohe ütlesin, et ohhh kuule ma tunnen sind ja rääkisin talle kogu tema teadaoleva eluloo ära - ilma hinge tõmbamata. Ja nii oligi. (kui ma midagi rohkem oska ei ole, siis lõpetan oma jutu/lause väljendiga: Ja nii oligi või Ja nii ongi!) Nüüd saame Kaidoga väga hästi läbi, juba esimesel tunnil oli temaga hea. Mõne inimesega lihtsalt on nii...või siis lihtsalt kõikide Hiiumaa poistega?
Siis räägin paari sõnaga veel kohalikust elust - hästi palju ilusaid kohalikke poisse on siin! Aga kõik on noored, nagu alati...:(
Mis veel...tunnen, et olen siin õnnelik, kuid tean et on aeg edasi liikuda. Andsin endale lubaduse, et juunis liigun edasi. Birigital on 25 mai sünnipäev ja peale seda teen otsuse, et kuhu ja mis... plaanin juba Melbournei lendamist. Lihtsalt nii igatsen Eesti kliimat, et mõtlesin külma ära minna! Aga eks näis mis saab ja kus ma lõpetan.
Aaa...olen ka erialastele töödele kandideerinud - edutult. Plaanin Certificate IV Human Resources tegemist, äkki siis näkkab paremini. Ja muidugi pean suurlinna ära minema, see peamine.
No nii, minu lühikirjeldus tuli päris osav. Mainin veel ära, et praegu olen ootusärevuses - emme saadab mulle minu lemmiksaapad ja paar pluusi ning issilt tuleb terve hulk toredaid kõrvarõngaid:)
Kui midagi jäi selgusetuks, siis vastan meeleldi täiendavatele küsimustele!
Kena jätku,
Eiva!
No comments:
Post a Comment