Rääkimata lugu

Mul on jäänud teile rääkimata üks lugu...ehk kuidas lõppes minu reis Aasias ja milliste tunnetega jõudsin koju.

Oma eelviimases postituses kirjutasin, et sõidame Phi Phi saarele. Saarele kus filmiti "The Beach". Enne saarele jõudmist veetsin mina ühe öö Krabil jagades tuba Tauriga (kellest te olete juba eelnevates postitustest lugenud) kellega õhtul jalutasime toiduturgudel ning maitsesime vaklu ja rohutirtse:) Saku poisid Sten ja Lauri läksid ööbima oma Eestist bookitud hotelli Ao Tangi randa. Kohtuma pidime järgmisel hommikul Phi Phi laeval.

Laeval me poistega aga ei kohtunud, sest nemad tulid Phi Phile otse Ao Tangilt. Ootasime neid Phi Phi sadamas.

Phi Phi saar meeldis mulle kohe. Armas pisikene saar kus puuduvad autod. Linna moodustavad seal pisikesed kividega kaetud tänavad kus on lausa patt kanda plätusi, sest paljajalu on nii mõnus kõndida!!! Tänavatel on kõikjal pubid, baarid, poed, hostelid ja reisiagentuurid ning linna mõlemal pool on rand kus saad pleesitada. Ja kõik on jalutuskäigu ulatuses!

Koheselt hakkasime endale ööbimist otsima. Saarel on majutus väga kallis ja proovisime kõige odavamat lahendust leida. Mina ja Tauri võtsime kahese toa ühte pisikesse tatoveerimissalongiga hostelisse ning Lauri ja Sten otsustasid kohe selle vastas asuva The Rock hosteli kasuks mille välises kujunduses torkas silma väga äge hiigelpaat!

Ega ma nüüd enam ei mäletagi mis järjekorras ja mida täpselt me seal tegime, kuid mingil õhtul käisime linna kõige popimas söögikohas söömas ja seejärel seadsime sammud mingisse pubisse kus saime Tai Boxi vaadata. Seal said turistid ka kaasa lüüa, kuid nägime ka päris asja...mis tegelikult oli ikkagi teesklus, kahjuks.

Järgmisel päeval...või esimesel, täpselt ei ole teada, võtsime oma tuuri "The Beach" randa. Tuurile läksime traditsioonilise Tai Long tail paadiga ja see pressiti turiste pilgeni täis.Tuuril oli meil mitu peatust. Esimesena käisime Monkey Beachil ahve vaatamas. Neid oli pisikesel rannariba nii mõnigi ja meil õnnestus isegi ahvide kaklust ja seksi näha.Siis oli meil veel ujumise ja snorgeldamise peatus ning viimaks jõudsime kauaoodatud "Randa"

Mis nägi välja täpselt nagu filmis, kuid ikkagi millegipärast ei avaldanud väga suurt muljet.

Rannas saime nii tunnikene ringi jalutada, sisenesime pisikesse nn dzunglisse ja pärast lesisime niisama rannas. Sinna pisikesse dzunglisse olid ehitatud mõned majakesed ja lõkkeplats, mis meenutasid kurikuulsat filmi. Rahvast oli seal suht palju, päikene oli mõe taga ja tegelikult me väga ei nautinudki kogu seda "The Beachi" asja. Mina vähemalt mitte. Aga tore oli seal ära käia.

Peale põhiranna külastust vaatasime paadist päikeseloojangut ja sõidsime tagasi suurele Phi Phi saarele. Õhtul käisime rannas pidutsemas ja öösel tegi mõni endale bambuse tatoveeringu.Järgmisel päeval oli aeg Stenil ja Lauril lahkuda. Mina otsustasin jääda veel üheks ööks, sest kogu see saareelu tundus palju mõnusam kui kiire Bangkok. päeval käisimegi Tauriga Phi Phi vaateplatvormil, õhtul massaazis ning jalutasime niisama rannas. Järgmise päeva lõuna ajal põrutasin mina juba tagasi Krabile ja sealt suure ringiga Bangkoki. Bangkoki saabusin järgmise päeva varahommikul ja olin romp väsinud.

Hängisin nendel varastel hommikutundidel Bangkoki peomelu tänaval kohvi juues ja vaadates kuidas viimased pidutsejad otsi kokku tõmbavad ja igaüks mingis suunas kuhugile tuigerdab. Seejärel otsustasin suht varakult lennujaama minna, et Thomast oodata.

Peale mõningaid tunde ootamist saabusiki Thomas Austraaliast. Tore oli peale 6 nädalat jälle kohtuda. Lennujaamast võtsime takso ja põrutasime Pattaya suunas. Pattayas peatusime samas hotellis kus ta isa, sest Thomasel oli temaga Tais 10päevane puhkus planeeritud.
Isa oli Thomast nähes õnnelik ja hakkas meid juba taksost väljudes pildistama.

Hotell oli ilus. Valged linad, kolm erinevat bassut, päikesevarjud ja -toolid, rand....

Olin Thomasega koos umbes 3-4 päeva ja see oli mõnus lõpetus minu reisile. Päeval me kas lesisime niisama rannas, käisime rätsepa juures, sest Thomas tellis endale sealt ülikonna või siis lihtsalt lõunatasime ja sõitsime elevandiga.

Viimasel õhtul sõime natukene uhkemas kohas kõik koos õhtust ja sellega oligi minu reis peaaegu, et lõpusirgel.

Bangkokist lendasin ma taas Kuala Lumpurisse, veetsin seal ühe öö ja seejärel põrutasin Inglismaale, kus olin 2 ööd. Siiani ei saa ma aru, miks ma nii pikalt tahtsin Inglismaal peatuda kui koduigatsus oli selleks hetkeks nii suur, et ei tahtnud enam kuskil käia ja midagi näha ega teha...

Igaljuhul õnneks läks ka aeg Inglismaal kiiresti ja koju saabusin ma 22.detsembri hilisõhtul.

Tunne oli mõnus - nagu ei olekski kunagi lahkunud!